Ma nägin kakku

Pühapäeva, 7. jaanuar. Hommikul ärkad, vaatad aknast välja – päike paistab ja selline tunne on nagu oleks talv lõpuks kohale jõudnud. Natuke lund maas ja paar kraadi külma.
Selline ilm lihtsalt ajab toast välja pildistama. Nii võtsingi esialgu suuna Harilaiu majaka poole, kuigi üsna kähku jõudsin järeldusele, et majaka alla enne pimedat vist ei jõua.
Poolel teel hakkas silma kahtlase välimusega lind puuotsas. Esialgu tundus, et tegu hiireviuga, need ikka passivad üsna tihti teede ääres puude otsas. Samas tundus kuidagi ebamäärane kuju olevat sellel viul, keha on aga pead nagu ei oleks.

Keerasin auto ringi ja sõitsin aeglaselt puu poole. Vastu vaatas sealt vöötkakk. Vöötkakud tavaliselt Eestis ei pesitse ja enamasti kohtabki neid meil siin talvel, kuigi väga palju neid siin ei liigu ka talvel, mõned üksikud.

Kuna mu esialgne plaan oli minnna pildistama ainult maastikut, siis loomulikult ei olnud ma kodunt kaasa võtnud teleobjektiivi. Tüüpiline. 85 millimeetrine oli kõige telem objektiiv, mis parasjagu kaasas oli. Õnneks oli lind piisavalt julge ja lasknud ennast väga häirida sellest, et keegi tegelane sõitis talle autoga peaaegu nina alla ja siis veel kohmitses jupp aega fotokoti kallal. Ootas kannatlikult, kuni olin fotoka kotist välja saanud ja paar pilti ära teinud, siis vahetas puud. Põhimõtteliselt liikus järgmisele teeääres olevale puule.

Harilaiule ma ei jõudnud, võtsin suuna hoopis Jaagarahu sadama poole. Tuul oli seal jõhker, tõsine torm. Aga see-eest mõnus loojang ja suured lained, mis aeg-ajalt üle kalda lõid.

Tegin ka sellest sadamas pildistamisest väikse video, viska pilk peale:

(Visited 1 times, 1 visits today)

1 Comment Ma nägin kakku

  1. Pingback: Kiipsaare vana paat | valmar voolaid

Leave A Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga